Kord ühel päeval kui kurb oli meel Ma istusin maha kesk kõnniteed Ei andnud kellelegi teed Kuni äkki seisis ees mul üks imeline mees
Ta oli ise väike ent habe oli ees Mingi krutsifiks paistis ta karvade seest Ja silmis tal helkis üks kahtlane leek Ta küsis mult: “mis sa siin teed, kullake?”
Ma pahuralt vastasin: “soojendan teed”. See peale ta lausus: “ära heida meelt. Su paha tuju kaob kui lausud sõnad need, Mis avaldan sulle sel tunnil veel!”
Nii öeldes pilgutas silma see mees Ja laksutas salapäraselt keelt Kui äkki kõik virvendas taga ja ees See mees hüüdis valjusti: “hopa´pa-rei!”
Ref.: hopa’pa-rei!...
Sest ajast on möödas ju igavik pikk Ja mehikest rohkem pole näinud keegi vist Õnneks võlusõna meelde mul jäi Kui häda on käes, hüüan: “hopa’ pa-rei!”
Mu tusatuju kaob lausa silmapilk Ja silmade ees saab uueks kogu pilt Seepärast nüüd soovitan teilegi vaid Et hõisake valjusti: “hopa’ pa-rei!”