Kui sügis toob vihma ja alla ja lõunasse luiged on taeva all teel siis saadab see lennul meid igaühe meel , sind meenutab ikka.
Ma lõunamaa päikese alla, kus alati soojad on meri ja liiv. Sind igatsen vaid ja et korduks see liiv, mil kohtasin silmad on lööv.
Ref: Kui saaks vaid korraks veel sinna, kus eraldi enam kaks südant ei löö. Puhkus kõik meelest võib minna, kus hinged meil ühte seob lõunamaa öö.
Talvised tuisud ja lumed üht painama enam mu hinge ei jää, sest silmist ja südamest sulab mul jää, kui mõtlen ma sulle. Ja tulevik pole siis tume, kui kevade taas tõttab rändlinnutiib ja unistus juba su juurde mind viib , kui liblikad tulle mind viib.
Ref: Muud kui vaid sind ja su huuli, ma enam ei taju, ei kuule, ei näe. Kuulen vaid kuumavaid tuuli, kui igatsus sulatab hõõguva käe. Nüüd taas tahan ka sinna, kus eraldi enam kaks südant ei löö. Kuumus kõik meelest võib minna, kus hinged meil ühte seob lõunamaa öö. Vaid sina ja mina seal lõunamaa öös.
Vaid hetk vaid vii, vaid hetk vaid vii, üks kadund hetk kuid peost pudeneb liiv, siis kaob meil käest vaid korduda taas ja siis veel ja jälle taas.
Ref: Kui saaks vaid korraks veel sinna, kus eraldi enam kaks südant ei löö. Puhkus kõik meelest võib minna, vaid sina ja mina seal lõunamaa öös. Kuulud taas, tahan ma sinna, kus eraldi enam kaks südant ei löö. Puhkus kõik meelest võib minna, vaid sina ja mina seal lõunamaa öös. Sina ja mina seal lõunamaa öös ja sina ja mina seal koos selles öös.