hei,tere õhtust imeline maailm kodukant see imeline maapind lõpuks olen kohal,oma kodus võõraid teid olen jalgadega kraapind olen naernud,olen nutnud-tähistaeva all jäänud tuttu olen armastand,ja mul on vedand-olen vigadest õpind,olen eland
Astun läbi linna tulede vaikselt tunnen sügise lõhna ja uduvihma maitset veidi kurvaks läheb meel,olen kodupoole teel ja miski pole enam sama vaid mälestused jäänud on kummitama mind olen tagasi siin,kust kõik sai alguse. Kohas kus sain oma esimese tarkuse,ajad olid ammused lapsena tammudes rõõmu,higi,pisaraid ja verd mu sammudes kasvanud minust suur mees,südames ,mitte rammumees. ma olen targem kui need , kes linna vahel 5-stes bemmides, ülbe nägu on ees,ja träna mängib kõllides Suure linna kärast vajan rahu siin mu sõbrad ja pere tulin puhkama
tere õhtust imeline maailm, kodukant see imeline maapind lõpuks olen kohal , oma kodus võõraid teid olen jalgadega kraapind, olen naernud ,olen nutnud , tähistaeva all jäänud tuttu , olen armastand ja mul on vedand,olen vigadest õpind - olen eland
ma sündisin siin ja elasin siin aastaid, kuni vanemad kolisid ja võtsid mu kaasa kuigi olin perega ja uue külarahvas mind alati teretas siis mälestused peas olid lõpuni eredad, ma igatsesin oma tänavat , oma rahvast-kõike mille keskel olin kasvand ja juba siis ma teatsin et tulen tagasi mis siis et miski pole enam nii nagu vanasti see tunne on veel sama mis olnud on alati nüüd lõpuks olengi kodus tunnen kuidas seda vajasin on möödunud aeg ja väärtused teised aga ikka soe tunne on oma maja ees seistes need pildid mu silmis , nostalgia mu peas tähendavad head millest on ka minu read ma võin käia siit ära vahel eemale astuda kuid täielikult siit ei kavatsegi ma lahkuda.
tere õhtust imeline maailm , kodukant see imeline maapind lõpuks olen kohal oma kodus, võõraid teid olen jalgadega kraapind olen naernud,olen nutnud, tähistaeva all jäänud tuttu olen armastand ja mul on vedand olen vigadest õppind , olen eland
Ma olen tihti kodust eemal, kuid miski pole mind suutnud veenda et mujal võiks olla parem oma armastuse kodu vastu laulu sisse panen sest äkki keegi kuskil tunneb sama ja kuuldes seda viisi nad hakkavad naeratama kuigi koht on muutnud ja lähedased kolind ja miski pole sama mis varem oli mööda mälestuste tänavat hulkudes meenub esimene armastus ja nutt tuleb kurku sest kõik mis oli minu südamesse jääb mitte kunagi kodukant meelest ei lähe tõstke ülesse käed kui tunned sama kui näed jõudu kui kuuled meid luuletamas, tõstke ülesse käed kelle kodulinn on rapla tõstke ülesse käed mu rahvas seda linna armastan ma
tere õhtust imeline maailm kodukant see imeline maapind lõpuks olen kohal oma kodus võõraid teid olen jalgadega kraapind olen naernud,olen nutnud,tähistaeva all jäänud tuttu olen armastand ja mul on vedanud , olen vigadest õppind olen eland.