Ehapunasse sirutan käe, ootan ja hüüan Päike kaob kui ei näekski ta mind Metsaveerel näen lahkumas päev, punetab ta Ta ju teab mis on ootuse hind ja vaev
Siin seisan ehavalguse sees Mis on habras ja soe ja nii hell Silmi tõsta ei saa Valgus mõtteid loeb ja näeb Ehapäikest saadan ma Tean ta ilmub jälle koiduna Eluteel päike meile on toeks
Koidupuna tõrjub öö, ta valdamas maad Olen rõõmust nii hell, algab päev Metsaveerel kus kord õhtu eel, punetas ta Nüüd naerab rõõmsalt ja sirutab mulle ta käe
Siin seisan koiduvalguse sees Mis on harras ja soe ja nii hell Silmad tõstan ma maast Mis sest, et mõtteid loeb ta ja näeb Koidust saati ikka me teel Käia üha, minna sõbraga koos Ja näha kuis päev kaob, käes on öö
Siin seisan koiduvalguse sees Mis on harras ja soe ja nii hell Silmad tõstan ma maast Mis sest, et mõtteid loeb ta ja näeb Koidust saati ikka me teel Käia üha, minna sõbraga koos Ja näha kuis päev kaob, käes on öö
Siin seisan koiduvalguse sees Mis on harras ja soe ja nii hell Silmad tõstan ma maast Mis sest, et mõtteid loeb ta ja näeb Koidust saati ikka me teel Käia üha, minna sõbraga koos Ja näha kuis päev kaob, käes on öö