Kui siia ilma sündisin veel minust polnud asja, kuid nii, kui veidi kosusin, ma märkasin üht asja. Selle asja tähtsus pole suur, kuid ka mitte väike, ta võib olla meri, ta võib olla päike.
Homme pakin asjad kokku ja tõmban linnast uttu, paneb veerema mu vankri reisukirg ja kantri. Homme otsa lõpeb kiire ja ajal pole piire. Mõnus on see asi, millest sa ei väsi Vou – vou....
Nüüd olen juba asjamees ja asi mulle selge, võin kinnitada kõigile, et must on vahel valge. Kuna asja ju uurinud tõe välja ütlen teile See asi on – tore asi on - vajalik asi on - puhkus - te uskuge või ärge!
Ma urgitsesin eneses, ei ühtki mõtet tulnud. Kas asi iseeneses see oli või ei olnud. Kui õige pähe kukkuda sel asjal taas laseks, võiks mõni mõte tekkida- ehk mingit tolku oleks.
Homme pakin asjad kokku...
....kui on õige asi, sellest sa ei väsi Üle prahi on see asi, millest sa ei väsi. Vou vou vou..