Üks imeline keemia on ühendanud meid, kui reaktsioon see meie jaoks, mis süütas südameid. Ja pikki päevi, pikki teid koos läbida me mõtted said, me armastatud keemia… sa meile ikka jäid.
Pooljuhiks võiksid mulle saada läbi aastate, ma oleks pea ja sina kael, mis näitaks mulle õige tee. Tark varas - varastanud oled nüüd sa minu südame, mu keemia, hapniku järel oled teine minule.
Kui mina oleks süsinik, sa võiksid olla räni ja surve all mu`st teemanti võiks saada, aga seni kuni pole lihvitud, ei saagi mu`st ju veel briljant, kui armastus on suur, siis lõikab südant selle iga kant.
Me vaheline keemia on lähendanud meid, sa oled tulekivi minu jaoks – sa süütad mind, mu neid. Silentium!!! siliitsium ja ainult pisut silikoon… Mu mäekristall, ahhaat, mu oonüks - sinu imekaunis toon.
Sa ühenditena vaid võid jääda püsima. me ühenduse luua võime püsiva. Kiht-kihilt sinu avastan, ei tule küsima kus ja miks viibid sa mu tundekeemia (mu keemia!)
Kui oomen oli sinu ilmumine mulle, kallis neid. Ja puudub veel vaid” jah” ja “aamen” ühendamaks meid. Oo, lihvi mind, su targas peas on selle jaoks ju valmis kõik. Las vaatavad, las räägivad, ...jääb meile meie võit !
Keemia me vahel, keemia, mu preemia – me kahe k e e m i a – mahe keemia! Keemia me vahel, keemia, me preemia. me kahe k e e m i a, puhas keemia.