Oma teed ei ole kerge leida, otsida võib seda ükskõik mitmelt maalt. Kodusoojust mujalt kunagi ei leia, Ütles teele kaasa mulle minu taat.
Nääd olen ilmas nurki läbi käinud, Raske üelda, mis on halb ja kus on hea. Tulles olen lootnud, nukralt olen läinud. Kiirelt halliks muutub rännumehe pea.
Olen teel, ma olen teel, olen ikka teel Olen teel, ma olen teel, kas on aega veel?
Ükskord väsinuna koduõuel seisan, Luugid sammeldunud akendel on ees. Istun lävepakul kuni juba koidab, Kuni rohtu kasvab viimanegi tee.