Ühel hetkel olla võid sa, kaugel ning lähedal, nagu lind tahad elada vabana. Keda püüda ei saa. Pole eales keegi mind veel, köitnud nii nagu sina teed. Oled vihm mis võiks kasta kõik kuivanud maad Ja ka siis jääks sest üle veel lõpmata.
Köidad silmi siiski neis näed, ootad ja igatsed. Lase käia veel veidi mul oma teed. Ma ei kao küll sa näed. Üksi olles mõistsin ja tean, sind ainult vajan ma. Su kõrval kaovad kõik hirmud ja tundub, et nii, jääks see kestma meil alati.
Ref. Nüüd võin taas, hoida sind oma südame süles. Tahaks kanda nii kõrgele üles sind maast, et enda ümber kõik unustad. Nüüd võin taas, hoida sind samamoodi, kui varem Tahaks olla su jaoks kõigist parem, et sa võiks oma tunded ja südame mul avada. Just kui meri tihti näid sa vaikne kord tormine Vahel jälgides sind tahaks teada ma, mida tunned või näed. Pole suutnud siiani veel mõista ja uskuda. Sa oled päeval kui päike ja öösel kui kuu, olles koos ununeb kõik muu.
Ref. Nüüd võin taas, hoida sind oma südame süles. Tahaks kanda nii kõrgele üles sind maast, et enda ümber kõik unustad. Nüüd võin taas, hoida sind samamoodi, kui varem Tahaks olla su jaoks kõigist parem, et sa võiks oma tunded ja südame mul avada.