Käes on jälle öine tund, akna juures seisan Kuigi väga vajan und, vaid Sinust mõelda suudan Mu ümber kõik on vaikinud, kuu vallatlevalt naerab Mul meenub vaid Su suudlus kuum, mis pööraseks mind muudab
Ma tunnen hulluks minna võin, ei usu veel ka tõde Nii võimatuna näib see kõik ja lootus jääb mu hinge Käes on jälle öine tund, akna juures seisan Kuigi väga vajan und, vaid Sinust mõelda suudan
Las ma unistan veel, las ma unistan... Las ma unistan veel, las ma unistan... Las ma unistan veel, las ma unistan... Las ma unistan veel...
Las ma unistan veel, las ma unistan... Las ma unistan veel, las ma unistan... Las ma unistan veel, las ma unistan... Las ma unistan veel...
Las ma unistan veel... Akna juures seisan... Unistan veel... Vaid Sinust mõelda suudan... Las ma unistan veel... Kuu vallatlevalt naerab... Unistan veel...
Las ma unistan veel, las ma unistan... Las ma unistan veel... Las ma unistan veel...