Ära kuula neid tuuli, mis väljas lõõtsuvad, kihutades üle viie valla. Parem vaata neid õunu, mis oksal õõtsuvad ja ikka ei kuku alla.
Ka praegu on aegu, mis jutustavad loo, mida unustada seni ei saa, kuni kestab see keel ja kannab see soo, millest poolenisti koosneb me maa.
Meie kaukad on laukad, mil põhja pole all, püsti rikkaks siin iialgi ei saa. Kes on nõukas või jõukas või Toompeal üleval, see peab lõpuks ikka alla tulema.
Ma otsin, sa otsid, tsu-valle-ralle-raa, käi läbi, kuni läbi minna saad. Ma leidsin, sa leidsid ja tema leidis ka, et ei peaks üksi rukist lõikama.
Ära kuula neid tuuli, mis väljas lõõtsuvad ja põõsa pealt kisuvad marju, vaid vaata, kuis meil ainult õied õõtsuvad, sest me hoiame teineteise varju.
Aga praegu on aeg, kus on sõpru tuhandeid, kelle nägu ja nimegi ei tea. Kas tõesti see mäng juba lahku kisub meid või kohtume jälle, kui veab?
Ma otsin, sa otsid, tsu-valle-ralle-raa, käi läbi, kuni läbi minna saad. Ma leidsin, sa leidsid ja tema leidis ka, et ei peaks üksi rukist lõikama.
See on tam-ri-ti, ram-ti-ti meie elukaar – kes hooletu, see jääb ilma. Elu eest jälle kokku jookseb tagumine paar, et vaadata teineteisel´ silma.
Ära usu neid tuuli, mis toovad sõnumeid mere tagant üle sortside soo. Usu ainult neid huuli, mis ühendavad meid ja sosistavad sulle oma loo.
Olid käed, olid õlad ja ka puudu polnud suud – me tantsime kõik lapaduud. Kuni kestab see keel ja kahisevad puud, siis, hing, mis sa ihkad veel muud!
Ma sind omaks võtan, tsu-valle-ralle-raa, käi läbi, kuni läbi saad minna. Elu eest jälle kokku jookseb tagumine paar, et kodukülast põgeneda linna.
Või sinna või tänna või rukist lõikama või võõrsile tuuli trotsima. See on nii- ja naapidi meie elukaar, kus peab oma õnne otsima.
Ma otsin, sa otsid, tsu-valle-ralle-raa, käi läbi, kuni läbi minna saad. Ma leidsin, sa leidsid ja tema leidis ka, et ei peaks üksi rukist lõikama.