Viimne silmapilk, avanebki daamide garderoob. Tund on läind. me tundnud aastat kuus. Kiivas uksesilt varjand oo, nii mõndagi rinnajoont. Heidetud mohhäär moest läin'd, kuid uus.
Ja me läheme, niiskeks läe'b pall mu käes. Ja kõik see vähene, mida näen.
Vaata, nüüd ma löön! Siuhti vihiseb võrgunöör, reketil on kõver vars, aiai!
Hiljem kui ma söön kohvikus ja töötlemas hell massöör kogu ampluaad, mis su on lai.
Siis me läheme. Jahe pihk niiskes käes ja kõik see vähene mis meil jään'd.