kas lähed võid jääd, tunnen jää külmad käed mu kaelal linnepäev, kui veel kuulen su häält, kardan liialt enam siia ei vii sinu tee, liialt piinan end piiran mõttetega mis siis saab, kui võimalust pole enam halba korrata, hetki häid koos, et sinuga korrata, ma viimsel piiril palun, et jääksid sa, siia ulatan mõlemad käed, et näeksid olen siin ja sinuta kui mees, kellel puudu isegi vari, kõigest toimunust end ravin mõeldes sinule sa abi, unelmas toidan neid kinni hoides oma meeles, sule silmad ja teen sulle sellega teene, vaiki kui haud kuid ei süüdista sind, sest kõik on juba tehtud ja hiljem mõelda ning, kõik see jääb vaid minu, minu teada, tegin vea ja juba ammu oli teada, nüüd variseb kõik sillad, mis viivad tee su juurde sind suudleks ei tahagi mõelda muule, istun siin laua taga, ei tea kas kohtan sind veel, või tõesti lähed ja mis oskan öelda veel head teed, kui sind näen ei tea kas näed või on see lina linnu hoiad käes, mu peas vaid hääl mis küsib, kas jääd, taas istun kirjutades ridasid mitte teades mis edasi tundub, et see asi just sind lisasin, oma muusikasse ära küsi, kas ridasid ära otsi vigasi, ära küsi midagi, sest ausalt midagi tunnen end sittasti mitte, et end vihkaksin, vaid tunnen, et jätad ajaluku nii lihtsalt, mind kõik tundub nii tühi mu, soovid ei taha täituda, mõistus kipu haihtuma, ma ei oska kõituda, kuidagi kunagi ma tuntsin end suudaksin ilma kõigeta nüüd, ei sekundidgi mul mu elu rikkis, palun elult miskit mis valu teinud siiski