Laine mööda rannaliiva liugleb ja su juurde tuleb ta, laulab seda sama viit, mis tookord lapsepõlveski. Jalg jala ette sammu, selg sirgu aja nüüd, ära iial kahetse, mis tehtud, ära vaata tagasi.
Kas jääbki nüüd nii see või olen alguses ma taas? See sama muinasjutt mu ees, see sama kordub nüüd taas. Kas jääbki nüüd nii see, enam aru ma ei saa? Kas on see viirastus nii hea, mis kordub koidu eel?
Vaid üks viiv ja kõik on läinud, neid hetki tagasi ei saa, need on vaid mälestused meis endis, mida unustada ei saa. Just nagu kuu ja päike ja tähed, käsikäes nad tiirlevad, nii ka meri tuul ja purjed on loodud teineteisele.
Kas jääbki nüüd nii see või olen alguses ma taas? See sama muinasjutt mu ees, see sama kordub nüüd taas. Kas jääbki nüüd nii see, enam aru ma ei saa? Kas on see viirastus nii hea, mis kordub koidu eel?
Kas jääbki nüüd nii... või olen alguses ma, alguses ma taas...
Kas jääbki nüüd nii see või olen alguses ma taas? See sama muinasjutt (mu ees), see (sama) kordub (nüüd) taas. Kas jääbki nüüd nii see, enam aru ma ei saa? Kas on see viirastus nii hea, mis kordub koidu eel?