Martäänahju lõõmavas tules, näen Raudmeest nii musta, kui öö. Ta liigub: Kord läeb, siis tuleb, kesk möirgavat kraatrit ta töö.
Raudmees, on hirm talle võõras, suleb meeletu monstrumi suu. Raudmees, violeekide lõõsas, terast taob, kuni see on veel kuum.
See kannatlik koletis neelab kõik sisse, mis mahub ta suust. Ta kugistab rattad ja naelad, nii Raudmees loob vanast siin uut.
Raudmees, on hirm talle võõras, suleb meeletu monstrumi suu. Raudmees, violeekide lõõsas, terast taob, kuni see on veel kuum.
See Raudmees on tugev kui teras, ta taltsutab tule ja vee. Ning ausamba koht on tal pärast me linnakse kõrgemal mäel.
Raudmees, on hirm talle võõras. Raudmees, violeekide lõõsas. Raudmees, on hirm talle võõras. Raudmees, violeekide lõõsas, terast taob, kuni see on veel kuum.