Lillelõhnadest tulvil see magus soe suveöö. Üle tumeda taeva sõudis pilvede veerg. Aru saime sel öösel, me rohkem üksteist ei näe. Kehast läbi käis värin, kui kaelast võtsid mul käed.
REF: Soe suvevihm ja su huuled ja tuultes õrna sosinat siis ma kuulen. Sa lahkuma pead sellel ööl minu juurest, siis teadsin olen sinu kaotand ma.
Su järgi igatsust tunnen, on haigeks teinud mind need tuhanded tunded. Siin seistes ootan sadu aastaid ja tunde, kuid tean, et olen sinu kaotand ma.
Sinu silmades tookord paistis valu ja hirm. Miks ei võind aru saada, et olen kaotamas sind? Armastus on nii mõru, kui ta libiseb käest. Kaovad hurm ja kõik võlud, valu vaid meile jääb.