See maailm, mis elab sinus, mis sinuga ühte loodi, on sama vana kui sina ja veidi su enda moodi. See maailm sind peab kandma ja sina pead kandma maailma. Ta on nii soe ja pehme, tal on kaks niisket silma.
Kaks niisket lapsesilma, mis võtavad sinult rahu. Sa tunned, et kunagi enam sa oma maailma ei mahu ja maailm enam ei mahu su sülle sooja ja varju. Nii see ikka on olnud, miks sa siis ikka ei harju?
Ja maailm enam ei mahu su sülle sooja ja varju. Nii see ikka on olnud, miks sa siis ikka ei harju, et kõike ei saagi anda, et kõike ei saagi võtta, et vabadus on ja valu, mis tuleb sul endal kanda. Kõike ei saagi võtta, et kõike ei saagi anda, et vabadus on ja valu, mis tuleb sul endal kanda.
See maailm, mis elab sinus, mis sinuga ühte loodi, on sama vana kui sina ja veidi su enda moodi. See maailm, mis elab sinus, mis sinuga ühte loodi, on sama vana kui sina ja veidi su enda moodi. See maailm sind peab kandma ja sina pead kandma maailma. Ta on nii soe ja pehma, tal on kaks niisket silma.
See maailm, mis elab minus, mis minuga ühte loodi, on sama vana kui mina ja veidi mu enda moodi.