Jüri Homenja - Minu Elu 2004 | Текст песни

• Тексты песен
• Jüri Homenja
• Minu Elu 2004

Minu ulem miks siis puruneda võis ta nii äkki?
Armastus, mis hetkel ilmus, kadus taas.
Vaid kurbus alles nüüd. Oleme kui võõrad.
Õrnad sõnad on jäänud meist kaugele.
Mu mälestustes tahad jalutada nagu vanasti.
Kergeis riideis pisut linnas hulkuda
ja vaateakendel oma peegelpilti vaatad sa nagu kord alguses.
Sina jooksed kergel sammul nagu tookord
Aga mina ainult vaikida võin,sest nii tühi on kõik
Nii ligi taevas kord näis, nii näis.
Mu elu see läbi sõrmede mul voolab, kaob kui liiva.
Ning su nägu ja Su naeratust näen jälle,tuld su silmades.
Kuigi armastust pole hinnanud ma sellest aru nüüd saan.
Ja minu elu, see miski tabamatu minus ees kuulub sinule.
Vaata, kus on kõik see?
Kas tõesti kestab kõik veel ja sa mu eluks jääd?
Su silmad taas mind vaatavad.
Armastust vist sülle tahtsime me püüda.
Me oskamatuis kätes tiiva murdis ta.
Kuid mina armusin, Sulle rääkisin, Sind uskusin
Kuhu jäis iis kõik see?
Taas paistab päike me kahe peale kõrvuti sel tänaval.
Mispärast, mispärast värised?
Sa ütled:elu kaob käest
Mu kõrveal oled veel Sind näen
Mu elu Sa.