On leebe tuul süütamas tähtede südameid öö raugel sinisel teel, vaid mõni tund laotuses hõõguvaid sädemeid ning öö annab Koidule käe.
Päike unede laande on vajumas suurde, tasahilju raugemas päevane töö, on hämarus embamas maad ja sädelema löömas Linnutee, pea läheneb öö, peagi läheneb öö, viib päevased hooled ta tähevöö.
On leebe tuul…
Kannab öö meid tiibadel imedemaale, annab lapsele jõudu algaval teel, hella käega suigutab puud ja üürikeseks viib nad unele, pea läheneb päev, peagi läheneb päev, mõned sumedad tunnid ja hommik käes.
On leebe tuul…
Igaühel on soov kord koduni jõuda, kas on lähedal see – eal seda ei tea, võlur öö toob julguse elult nõuda, et me unelmad täide läeks, et me lapsed vaid päikest näeks, peagi heledaim hommik meil annab käe.