Su silmadest taevas sina võis võtta, su juuksed kui sügis põldude peal. Kõik see ei sobinud sugugi sõtta. Ja ometi nägin mina neid seal. ...Siis auto läks teele ja lahingu ootel mus sündis üks igatsus suur. Hüvasti, Galja! Jää hüvasti, Galja! Küll kunagi kohtume veel!
Ei hirmu sa tundnud. Haavatuid kandsid, kui kõmises õhk ja lõhenes maa. Sa surma tagasi elule andsid – kui lahing sai läbi, nägin sind taas. Paar tunnikest puhkust. Ning lõõtspill Ukrainast meil helises Saaremaa öös... Hüvasti, Galja! Jää hüvasti, Galja! Küll kunagi kohtume veel!
Rood rindele sammus põleval maanteel. Seal obelisk värske. Tardus mu hing. Su pilt... Su nimi... Ja tulevik vaates – just selliselt nüüdki mäletan sind. Nii sina jäid nooreks, kuid hoidku meid saatus küll sellise nooruse eest! Hüvasti, Galja! Jää hüvasti, Galja! Viis edasi sõdurit tee...