Meid saatmas taas on kauge kella kaja. On ühine meil tee ja õnn ning vaev. See tee on kurb kuid rõõme me ei vaja on vaimsus meile võigas pilkenaer.
Kaob maantee tolmu noorusaeg ja lootus On unelmatest saanud kõrbeliiv See meeli köitnud olematu ootus – too olematu rändama meid viib
On siin veel neid kel möödunu on meeles. Noor mees taas taamal koduküla näeb. Kus vabalt sirgund, saatus saatis teele Sind hetk veel hoidsid ema hellad käed
Veel kordki tahaks noorusmaile minna Veel tunda rõõmu lapsemängudest. Kuid pole teed, mis viiks meid veekord sinna, sest olematu rändama meid viib…
Meid saatmas taas on kauge kella kaja. On ühine meil tee ja õnn ning vaev. See tee on kurb kuid rõõme me ei vaja on vaimsus meile võigas pilkenaer.