Õnn laotab kuldset juust mu toas iga kord kui saabub päev ning ma liidan temaga käed. Minuga koos jälle miljon südant lööb. Olen tugev ja mu päevateel nii kaugel, kaugel sügis on veel.
REFR.:
Mul on mu laul ja mul on kodumaa, mul on mu aeg ja sellele elan ma. On sõbrad ja maailm need, kes vajavad mind. Ja kui see ei ole õnn – mis on see siis, mis mõõt on õnnel siis?
Õnn enda tuulde tõstab mind. Võtan hoogu, algab künd – minus kordub looduse sünd. Kevad ei kao, ta on hoiul laste käes kuni kasvab õues õunapuu ja vaikib, vaikib kahurisuu.