Ma juubelile läksin ühest linnast teise linna ja kaalusin, mismoodi oleks targem sõita sinna siis mõtlesin, et stratosfäärile teen suure teene kui lillede ja tordiga- ma rongiga läen teele
Läksin vagunisse, olin rõõmus- vagun oli tühi ei olnud koolivaheaega ega riigipühi vaid teises otsas ukse kõrval istus üksik mees ta vaatas mind ja miski süttis tema silmades
See mees ei olnud korralik, ta oli vastupidi ta särgil oli kümneid kordi soolaks kuivand higi ta näppis oma habet, mingi mõte oli peas ja juba süüdistasin end ses rongisõidu veas
Mees igas jaamas hüüdis valjuhäälselt "Põrra-Põrra!!" ja igas jaamas lähenes just pingivahe võrra ei meeldind talle ilmselt meie varanduslik lõhe ju püüdis seda siluda- mul hakkas väga kõhe
Rong jälle peatus, kedagi ei tulnud ikka peale ei olnud enam loota mul ka juhusele heale mees jälle tegi pahaendelise "Põrra-Põrra!" ja istuski see jube mees, ta istus minu kõrval
Mees vaatas minu torti, mitu korda limpsas keelt ma sugugi ei olnud tordist loobumise meelt mees jälle tegi ära oma võika "Põrra-Põrra!" siis urgitses ja kätte sai miskit oma kõrvast
Mees vaatas mind ja naeratas, tal hambaid oli vähe ma pihku olin valmis seadnud kortsus rahatähe siis küsis minult häälega, mis oli kuiv ja kähe: "Kuule Jaan, oled ehk kuulnud, kuidas meie omadel ka läheb?" siis küsis minult häälega, mis oli kuiv ja kähe: "Kuule Jaan, tead ehk, kuidas meie omadel ka läheb?"