Jää, su külmund hingepiin on näol, sul viimne valguskiir, mis ehk veel kordki sulatab sul talve südamest. Tean, mul pole õigustust, mu hing, kui varasügis must mu ees on vaikne mälestus hilissuvest veel. Kui helge päiksekiir, taas mu meele viib suveöine viiv see aeg on möödunud, vaid rusub veel meid katkenud on suvetee, kui murtud linnutiib.
Veel, anna andeks mulle see, jäta me suveöö, haiget sul tean, ma teen. Veel, anna andeks kallis see, see, mis kui torm me õnne viib, midagi ju siin aitab veel. Tean, et armastad mind veel...
Tean, mul pole õigustust, mu hing, kui varasügis must mu ees on vaikne mälestus hilissuvest veel. Kui helge päiksekiir, taas mu meeled viib, suveöine viiv, see aeg on möödunud, vaid rusub veel meid katkenud on suvetee, kui murtud linnutiib.