Tead, et igal kultuuril on tõusu ja languse faas Mis kõrgele hüppab, peagi on sirakil maas Meil on on see õnn, et saame me veel näha oma eluajal kuidas põrmu langeb Õhtumaa
Käes on Õhtumaa viimased tunnid veel agoonias rabeleb ta Tema loojuva päikese kiirtes klaasi tõstan ja ütlen: aidaa
See on postmodernistliku näidendi viimane vaatus See on posthumanistliku luige katkenud laul See tarbijate paradiis on tarbind ennast lõhki Ta tükid kukuvad eilsesse
Õhtumaa viimased tunnid kõnnivad riburada me taga Ja me jookseme nende eest ära Ei tee me tegemist hävinevaga
Õhtumaa viimased tunnid Kaunis ja kohutav loojang Õhtumaal õhtu on käes ja õhtu ei tõota ju sooja
See, mida Euroopa tähendas kunagi meile sel polegi tähtsust, see oli ju kunagi eile Me homsesse nüüd vaatame ja me ei tea, mis tuleb sealt kuid midagi sealt tulema ju peab
Käes on Õhtumaa viimased tunnid veel agoonias rabeleb ta Tema loojuva päikese kiirtes klaasi tõstan ja ütlen: aidaa
Õhtumaa viimased tunnid. Mõned ees on veel, mõned on taga Meie astume kõrvale sealt ja ei tea, kas me astume tagasi veel