tasa hiilisid tuppa, keset sinist ööd sina vaikust vaatad, maha libiseb öö lumevalgus lakke külmi hetki loob liiga kaugel on kevad, liiga kaugel me suud aga eemale jääme nagu unenäos pole suunda meil, pole, pole suunda me sees ja me eemale jääme nagu unenäos pole suunda meil, pole, pole suunda me sees
aga siis meie ümber jälle naerab pime öö aga siis meie ümber jälle naerab pime öö
külmas vaikuses tardub sinu jäine hääl see mis kaugele jäänud on kui peeglite mäng aga eemale jääme nagu unenäos pole suunda meil, pole, pole suunda me sees ja me eemale jääme nagu unenäos pole suunda meil, pole, pole suunda me sees
aga siis meie ümber jälle naerab pime öö aga siis meie ümber jälle naerab pime öö
kord läksid soojade pilvede all mööda vanu tänavaid hommik võttis meid sülle, meile laulis siin väes aga siis meie ümber jälle naerab pime öö aga siis meie ümber jälle naerab pime öö
aga siis meie ümber jälle naerab pime öö aga siis meie ümber jälle naerab pime öö
aga siis meie ümber jälle naerab pime öö aga siis meie ümber jälle naerab pime öö