Kui sind näen, ei tea ma iial ette sinust pilt, kas kaob taas silmavette. Või viib mõistuse peast su hääl nii, et lendu läed. Aina pean naerma ja laulma ma, nii pööraseks mind muudad sa.
Meeled nii, nii hullult segi lõid need kuumad päevad, su juures olles keeled nii, nii hinges panid laulma oma käega sa ja mind köitsid nii endaga . Polnud iial ma armastand veel, aga nii, nii tundub on juhtunud see. Meeled nii, nii hullult segi lõid sa, et ei tunne end enam äragi peegli ees.
Püüan küll, ei paigal suuda seista, aina käin ja teel mõtlen meist ma. Kuulen muusikat vaikuses, kust küll kostub see? Meeletust ihkab mu lapse hing, nii pööraseks sa muudad mind.