Sa vaikisid kui jutt meil hakkas mõõtma dimensioone Unustasin vist kui vähe veel tunnen sind. Ma endalegi mõistmata võin luua kiireid illusioone, Sest hämarus ja lähedus tõi taevast alla mind Kuigi nautisin, et vaadata sul võin otse silma ja tunda jõudu kätes, mis embasid mind mu mõtted olid viind mind ammu teise ilma sama tunduda võib nüüd vabaks pääsend luigelend
Me tunnetest müsteerium sai need tunded võin ma sulle anda kui vaid hoiad neid Ma lugesin su mõtteid milles usk on jumalasse ja joovastas meid sääl klaasis helkiv punavein su silmadesse vaatasin kui enda peegeldusse sa teadsid et me vahele jääb nähtamatu sein
Kuid ei mõistunud kõiki vihjeid enne kui oli hilja ja selles süüdi mõista mul vaid ise end pole tähtsust kõigel mis ei kandnud vilja või oligi see mäng, et ausana näen sind Me tunnetest müsteerium sai...
Ma sinu kaotasin ja samas päästsin ka me ümber ilu nii palju nautida kui seda tunnistad sinust aru saan