Oh mind, vaest kurjategijat, mu paras palk on trellid, vaat’. Ma nutma olen ajanud nii porgandit kui peeti ja noaga olen nüsinud nii kurki kui tomaati. Ei neilt luba küsind - räägin tõtt. On kõigil neil mu vatsas lõpp. Kuid sibula vastu iialgi ei ole julgend tõsta kätt ma. Ei saa nüüd aru ma isegi miks paneb mind ta nutma. Just nõnda, nagu nõudis lust sõin õunu siiamaani just. Kord isegi - oh andestust - sõin ära paar banaani. Ma kurke piinand soolvees ja tulel keetnud kaali, ja petersell, see tunda sai mu mõrtsukanoa torkeid neid. Kuid sibula... Ei säästnud teraviljugi mu teravad kunsthambad siis. Jah, halastust ei loodagi - kes suudaks andeks anda kui mõrtsukal, nii tuleb mul ka karistust nüüd kanda. Oh mind vaest kurjategijat, mu paras palk on trellid - vaat’ ! Kuid sibula...