Sääl kaugel, kaugel merel on purjetamas laev, laev kannab rasket koormat, Sääl tüüri juures seisab noor priske merimees, ta käega ratast pöörab, tal kompass seisab ees. See suure uhke laevaga, mis tugev, mitme mastiga, läks uljalt ulgumerele, et jõuaks õnne järele. Kui vaga, vaikne on minu rind kui maikuu õhtul vetepind, süs kallim, kallim, mõtle sa, sinu rinnal hingata on hea. Tuul puhub purjedesse, laev lendab edasi. See noormees vaatab üles, kuu paistab selgesti. Ja tema mõtted käivad sääl kaugel koduteel, kus jäänd üks kena neiu tema järel leinama. See suure uhke laevaga... Kus jäänud isa, ema ja tutvad sõbrad kõik. Kus haljad metsad, murud ja laululinde koor. Ja mitu tuhat lille on õitsmas aasadel, seal aedas lehtpuu vilus oli ilus kõndida. See suure uhke laevaga... Nüüd olen kaugel merel, meel kurb ja rahutu, minu ümber merelained. Kui kole mõtelda. Oh, jõua laev ja rutta nüüd kiirelt edasi. Et saaksin sadamasse ja kallima rinnale