Ma ikka tunnen vahel, et nähtamatu ahel on linna külge kinnitanud mind. Siin igal majal number, näod tuhanded mu ümber, kuid ikka ihuüksi tunnen end.
Refr. Veel kord, veel kord, veel kord, veel kord, veel kord heita linnaahelad. Veel kord, veel kord, veel kord, veel kord, veel kord mängida puhtal noorusmaal.
Nii kivised seal põllud, et kivi kivi õlul, sealt saadud leib on kõigest magusam. Nii sinine seal meri, täis päikse valgusteri, suur õnn et sellest kõigest osa saan.
Refr. Veel kord...
Seal pääsukeste tiivad mul une silmist viivad ja värskeil heintel ärkan koidikul. Joon külma piima kaevul, kass vaatab, nägu naerul, ta silmis helgib kaval kassikuld.
Refr. Veel kord...
Kuid aastad läevad üha ja lõppu pole näha, ma jalgupidi kinni asfaldis. On müürid vihmast märjad ja puud kui leinapärjad ja minu hing kui mõranend karniis.