Läbi hõljuva udu varahommiku hääl Vanalinna müüride pääl Me seisame vaikides käsikäes
On imeline aeg milles viibime Nii palju veel on öelda teineteisele
Kuid ootusärevus meid saatma jääb
Ma tean, et meid ootab tee, meid ootab tee, meid ootab tee Aeg antud edasi minna
Meid ootab tee, meid ootab tee, meid ootab tee, see, milles võid kindel olla
Elus tuleb vahel julgemalt mõelda, unistusi nagu liblikaid püüda Et uued lootused sinuga kaasa võiks tulla Ja on asju, milles endiselt võid kindel olla
See vana kuuekümnendate romaan Veidi naivistlik ju tundus ta Kuid see õpetas meid tulevikust unistama
Kas omamoodi me generatsioon tahab vallutada tähti, käia ära Kuul Jõuda kaugemale valgest Linnuteest
Ma tean, et meid ootab tee, meid ootab tee, meid ootab tee Aeg antud edasi minna
Meid ootab tee, meid ootab tee, meid ootab tee, see, milles võid kindel olla
Elus tuleb vahel julgemalt mõelda, unistusi nagu liblikaid püüda Et uued lootused sinuga kaasa võiks tulla Ja on asju, milles endiselt võid kindel olla
Võid nüüd julgemalt mõelda... Nagu liblikaid püüda... Unistusi nagu liblikaid püüda
Kaasa tulla võid iga päev Võid nii kindel olla, siis näed
Elus tuleb vahel julgemalt mõelda, unistusi nagu liblikaid püüda Et uued lootused sinuga kaasa võiks tulla Ja on asju, milles endiselt võid kindel olla