Kuhugi on kadunud usk ja unustus, sinu kaunid hääled, raagus sõnad suus sinu suu ja silmad üle sügise -- kes nüüd lumemarjadele köidab aseme.
Kelles on su silmadele tekiks härmatis unelook su ümber tuulekandleviis -- kuhugi on kadunud usk ja unustus.
Unustuste usku aga kui sa mäletad, siis su juurde tulen läbi sügise või lumemarjamaa suhu võtan sinu raagus sõnad suust, asemele heidame siis lumemarjapuust.