Kell kuus, on tuuline hommik, olen eilsest saadik suunata teel. Iga lõpp on uue algus aga lõpu eel on kärsitu meel.
Kus kohtuvad taevas ja maa, seal kauemaks jääda ei saa. Ja nii ma seisan siin tõmbetuule käes, ühel pool on olnud aeg, teisel- kummaline ootus. on jäänud ainult kõik mälestusteste see, seal me teineteisele veel nii palju saame öelda. Uu, uu, uu. Uu, uu.
Ma tean, see on viimane vaatus, selles laintest läbi põimitud loos. Veel hetk ja mulle saatus uue lehe pöörab õnnega koos.
Kus kohtuvad taevas ja maa, seal kauemaks jääda ei saa. Ja nii ma seisan siin tõmbetuule käes, ühel pool on olnud aeg, teisel- kummaline ootus. on jäänud ainult kõik mälestusteste see, seal me teineteisele veel nii palju saame öelda. Kuid ka aegajalt tee on kivine, kõik, mis haiget teeb, kord ununeb. Alles jääb vaid see, mis õige.
Ja nii ma seisan siin tõmbetuule käes, ühel pool on olnud aeg, teisel- kummaline ootus. on jäänud ainult kõik mälestusteste see, seal me teineteisele veel nii palju saame öelda Ja nii ma seisan siin tõmbetuule käes, ühel pool on olnud aeg, teisel- kummaline ootus. on jäänud ainult kõik mälestusteste see, seal me teineteisele veel nii palju saame öelda Ja nii ma seisan siin tõmbetuule käes, ühel pool on olnud aeg, teisel- kummaline ootus. on jäänud ainult kõik mälestusteste see, seal me teineteisele veel nii palju saame öelda Uu, uu, uu. Uu, uu.