Kord hel peval kui kurb oli meel Ma istusin maha kesk knniteed Ei andnud kellelegi teed Kuni kki seisis ees mul ks imeline mees
Ta oli ise vike ent habe oli ees Mingi krutsifiks paistis ta karvade seest Ja silmis tal helkis ks kahtlane leek Ta ksis mult: "mis sa siin teed, kullake?"
Ma pahuralt vastasin: "soojendan teed". See peale ta lausus: "ra heida meelt. Su paha tuju kaob kui lausud snad need, Mis avaldan sulle sel tunnil veel!"
Nii eldes pilgutas silma see mees Ja laksutas salapraselt keelt Kui kki kik virvendas taga ja ees See mees hdis valjusti: "hopapa-rei!"
Ref.: hopa'pa-rei!...
Sest ajast on mdas ju igavik pikk Ja mehikest rohkem pole ninud keegi vist nneks vlusna meelde mul ji Kui hda on kes, han: "hopa' pa-rei!"
Mu tusatuju kaob lausa silmapilk Ja silmade ees saab uueks kogu pilt Seeprast nd soovitan teilegi vaid Et hisake valjusti: "hopa' pa-rei!"