Sageli kiiktoolis leian end, mõtlemata millelegi. Tunnen vabana, ei miski momendil häirida ei saa. Kuid siis end sirutan, ja kuigi kauemaks ma istuma võin jääda nii, pean siiski veel liigseks toolist tõusmist, sest millestki ju mõelda siin võib. Ka siin ju millestki mõelda võib.
Kiiktoolil, kiiktoolil end kiigutan ja laulan. Kiiktoolil, kiiktoolil mõtlen asjadele, mis teen. Mõttes paigutan kõik nad oma kohtadele.
Ootan hetke veel ja siis end püsti siit löön. Uue hooga tööd võib teha taas. Eilsed mõtted kõik reas püüan ellu viia ja kui see õnnestub, siis rõõmus meel. On kindel küll see, et siia kauemaks ma isutma võin jääda nii. Ehkki pean liigseks veelgi tõusmist, kiikudes võib töödki läbi mõelda, nii et tundub -- korras on kõik.
Kiiktoolil, kiiktoolil end kiigutan ja laulan. Kiiktoolil, kiiktoolil mõtlen asjadele, mis teen. Mõttes paigutan kõik nad oma kohtadele.
Laulan nii need päevad, laupäeviti, kus midagi ma tehtud ei saa. Kas ongi tähtis see - ütlen tihti endale - et päevad sarnaneksid teineteisele? On vägagi tähtis, sest ? ? ? ? mõtle, siis tee. Tunnengi kiigetoolis mugavalt end, askeldad sa liialt, hiljem kirud vaid end. Askeldad sa liialt, hiljem kirud vaid end.
Kiiktoolil, kiiktoolil end kiigutan ja laulan. Kiiktoolil, kiiktoolil mõtlen asjadele, mis teen. Mõttes paigutan kõik nad oma kohtadele.
Kiiktoolil, kiiktoolil ma end kiigutan ja laulan. Kiiktoolil, kiiktoolil end kiigutan ja laulan. Kiiktoolil, kiiktoolil end kiigutan ja laulan.