Jaa - te ees on Viktor, futbolist, näost ja teost võib seda näha vist! Ma triblan nagu hull, ei leidu väljakul ühtki meest, kellest vastast on mul!
Vutimäng on teadagi üks peaga tehtav töö! Jaladki mul jagavad ja mööda ma ei löö. Minu löögist upakile kukub iga mats. Värav, veel üks värav - ongi kinni löödud matsh! Pallile võib hoobi anda allapoole vööd! Miski pole mõnusam kui väike täpne sööt. Ilmas leidub neid, kes vutist midagi ei tea - imelik, misjaoks on neile otsa pandud pea?
Jaa - te ees on Viktor, futbolist, õhtu jõudes minust saab artist. Läks väravasse pall või hoopis higimull - kuid tabloolt seis läks kaotsi null:null!
Higist läbi vettinud on juba neljas särk. Tühja sellest - tavaline vutimehe värk! Parajasti siis, kui algab mängu teine pool, naine hakkab naaksuma ja kääksub tugitool... Õhus juba miskit kodusõja laadi on: tühja taarat olla täis me kodustaadion... Aga miski tumestada ei saa vutimeest: kaduge kõik, sindrinahad, siit ekraani eest!