Valge kajakas kaldal, tuul, õhtu pimedus, ööle läeb. Ootamatult peatub aeg, taas seisma jään. Sellest päevast on möödund kuid, unenägudes siia jään. Kuid siiski tagasi kutsud mind, nüüd ma tean.
Võib ju kauneid hetki meeltel kanda, kuid meenutustest on aeg lahti anda, nüüd avan ukse, rajan tee siin uuele. Võib ju kauneid sõnu meeltel kanda, kuid mälestustest on aeg lahti öelda, nüüd avan ukse, rajan tee siin uuele. Tee siin uuele. Tee siin uuele. Tee siin uuele. Tee siin uuele. Tee siin uuele.
Võib ju kauneid hetki meeltel kanda, kuid meenutustest on aeg lahti anda, nüüd avan ukse, rajan tee siin uuele. Võib ju kauneid sõnu meeltel kanda, kuid mälestustest on aeg lahti öelda, nüüd avan ukse, rajan tee siin uuele. (tee siin uuele) Võib ju kauneid sõnu meeltel kanda, kuid mälestustest on aeg lahti öelda, nüüd avan ukse, rajan tee siin uuele. Tee siin uuele. Tee siin uuele. Tee siin uuele. Tee siin uuele. Tee siin uuele.