Pikki radu tallates, kui venimas on aeg imbub nukrus naha alla, ootust südamesse kallab Klompi püüad neelata, kuid püsivaks jääb vaev igatsuse väädi juured kasvanud on liiga suureks
Kaotanud kui oled hinge, tead, kust leiad selle Hingetuna ilmavallas püsimiseks napib malda Koht kus suureks sirgunud on sinu õed ja velled või ka ise loonud asu, lihtsalt olla
Hoomates, kui kaduv on kõik, lihas jakski raugeb ühes suunas suudad astu, isegi kui vool on vastu Mõttes oled ligidal, kui ise oled kaugel surmüksindusest kisub välja, ootus lootust toidab näljas
Tagasi siis leiad tee, et kosutust saaks vaim tummist tunnet rinna sisse, jõudu juurde jaksamisse toimetada ilmas ringi, rammust saanud kaim ja meelerahu kodumõttes kaasas kannad
Kus on minu kodu, seal on minu süda kus on minu kodu, seal on minu hing
Kui meelel on paik, kus olla vaid sooviks ja miski sind ootamas vaid kohale jõuda kindlasti proovi või kodutuks jääbki su vaim