(in Estonian) kui ajuloputuskast ei voola tühjaks öökullideks maskeerunud metslaste eest iiri käeraudades jäärapeatult lahkume nagu täid surnult hulbime süveneva rahulolematuse vees nagu sügavas jões mis on pinnal rauge aga rahutu sees neile kes jaksavad kanda saab raskem koorem võime pageda metsa aga meist ei saa loomi langeme inimsusest mööda v alikud veavad kuristikku pooduna upume asumise seadusetuses eneseväärikuse lastebasseinis pooduna vabadusest mis on kandmata karistustikku taas kord saab öeldud enam kunagi ei ela me näljas seljad sirged ei paindu põlenud rukkiväljal me meel on harjunud hanguma ja soontes voolab jää ning rinnus harva valu teeb vaid terav paepanga äär