On õine tund, sajab valget lund - pole jalajälgegi. Ei kedagi lumeriigis, kuninganna – olen siin. Ka tuul ei jäta mind, vaid ihus ringi käib. Külma salajõud minust jagu sai.
„Sind nende jaoks ei ole siin, Hoia meeles, hea tüdruk käitub nii. Ja peida end. See on hea nõu. Teada mu jõud.
Olgu nii, olgu nii. Mind haaranud tormituul. Olgu nii, olgu nii. Mingu kõik kui läinud on.
Mul ükskõik, mida arvad sa. Ja kui see on torm, siis just sellest tahangi elada.
Aeg vahel vempe viskab. Jääb varju miinus pool. Ja ei hirm mind enam suuna - see saanud ajalooks.
Nüüd teada saan, mis jõud on see. Ma katsun – piire murran veel. Ei halb, ei hea, sest olen nüüd ma prii.
Olgu nii, olgu nii. Sõbraks tuule ja taeva sain. Olgu nii, olgu nii. Ei mingeid pisaraid. Siin ma nüüd ja siia jään. Lase huilgab torm.
Mu vägi tabab maad erk valge välguna. Mu tunded kargeks lumesajuks taas kord muutuvad. Kui külm kristall on mõte, mida ees ma näen. Et sinna tagasi ma kunagi ei läe.
Olgu nii, olgu nii. Koidukiirtest nüüd on mu kroon. Olgu nii, olgu nii. Hea tüdruk läinud on. Siin ma nüüd päeva valguses.
Torm las kestma jääb Sest külmus just sobibki minule.