kui asjalood on nii, et luule kui Kareval ja luule on meeldiv naine tuul veel jahedamaks puhkeb Boudelaire’i “Raipest” mõrvataks kõrvad ka ilusa sõnata ega siis otsekoheseid piirduta põlgama
kõhu ja kupli täis söödavad ema moodi sõnu kulbist pedagoogid kuniks lebad voodis mõnele mõjub nakkavalt kui haigutus JA VEEL - mõnedel rõhub pastakat kui vaimustus
tuleb peale kui vea teeb, kuid tean et on head veel kõrvalkaldes rohkem kui peateel aga armas papa taevas – ära alla sa lenda kui meestel ehted kaelas ja kannavad relva
õppides abitust reisid lõhkisel kaarikul sõdite maastikul, kus ei õhi te raami kui kõik ei jookse sülle sulle niisama lihtsalt ja valad müüre enda ümber nagu pisaraid Bismarck
kuid niipea - kui saan olla tukikast priim ma seilan asfaltpargis ringi nagu Olev Siinmaa sest tunnen seltskonnast iga pisiku ära kui vistriku mäda ja isiku pärak su silmist on näha
ilm kisub ära peites isikupära tuhmub sära ja ka kaine peaga kustud ära su hullund häda mulle naljakas paistab kus rumal irve aitab arvamast kaitsta
harva ma paitan kui oled seda väärt sest ebamäärded teevad ilu kehal läägeks kui väljapääsuke vaid najatub mundril ajastu sunnil panen hoopis varjatuks numbri
kõik tuhmub iseenesest kui valetad julmalt see juhtub iseenesest kui rasedad nunnad kõik tuhmub iseenesest kui valetad julmalt see juhtub iseenesest nagu rasedad nunnad