(1) selle asemel et korvi panna palli tunnen mõnu, et songleerida saan sõnu millest valmivad mu salmid. See on Tallinn, pealinn, peatee lennujaamast sõidan kesklinna jätan täis tuled peale. linn on sombune ja hall, andeks anna. Mõnel konnal konnatiigis pole jäänd ühtki konna keda panna. Siin ma lautan meelt, korrutan endale, et ei jaga ennast kellekaagi peale sinu mitte öelda, et mul puuduks himu aga jagajale jäävad tühjad pihud nii, et kuula kuldseid mõtteid. (aaa) kell on nii pool 1 kõik, kes jookseb seda linna ma olen autos vaatan võtmeid.
(2) Ma tahan tõusta tippu seista tippus hoida lippu. Aeg on käes, lasen vaikselt end rippu nii, et keegi ei märka. Kuhu päike kadus äkki, seljas pole õnne särki. Vaid mu jäär päisust tabas märki. Võitnud olen lahinguid, võitmas olen sõda, mulda pandud seemnetest on tärganud mu saatus. Armastus on mida külvan külmas sulab süda ning lovatsioonidega on algamas teine vaatlus. Nüüd istu, aitäh! Kas kava võtsid kaasa? sõnad jäävad pähe peale mitut kuulamist, nüüd vaata kuidas kaardid lauale laotan teades, et ei võida kunagi kui suud ei paota MA EI KAOTA!
(3) Kes see laulab köögis? Kes see külmkapis kolistab? Tom Olaf tagasi, et tekitada tsenni. Tagasi, et võita tagasi see mis on minu maksa võlg ära punkt com, tšeki tomeri. Peeter Paani sündroom, teesklen, et olen 17 esimene noorus teist-korda hiljaks jäänd veits. võtan seda mida elu pakkunud on mulle vürtsitades sellega, et vähe õli valan tulle nüüd kuula seda autos, kui sa aknad lahti sõidad naudi kui see samet jälle raadiolaineid riivab kui vähegi mõikad, laula kaasa kuula mind ja sinust võibki saada