Kaugelt näen, kuis päev pakib kokku ennast, lõppenuks saab. Ta enam tulla tagasi ei saa. Ta otsustas, nüüd lahkuda.
Saabub öö, ta kaasa toob kuu ja tähed ka. Ma sooviks sinuga neid jälgida ja muu lihtsalt unustada. Kõlab ses ööös, sõnad kolm, mida uskuda, mille põhjal unustada vana, alustada, otsast alata ma tunnen nii.
Kõlab ses öös, ainus lause, mida jagada tahan vaid, sinuga, ma armastan sind, unustan ma kõik muu... meid ootab uus. Imestan, kuidas päevi möödub, algab uus. Sa muutsid minu vana uskumust, ja veendumust, tekkis võimalus.
Salaja, ise meile ütlemata, tekkis miski, mida avastan, ma hõljun taas, ma unistan.