Üksinda käin, pea kell saab viis. Veel tumm ja kurt on linn. Pool kannu kohvi, see mult unegi viis. Kuid selgust ei saa hing. Mis siiski juhtus, on see vaid riid. Või lõppes kõik hoopiski jäävalt. Vaid homseni kestab Või jääb jäävalt piin Ning möödas on õnnepäevad
Kurb hommik, kurb päev Kas mu nukrust sa näed Kurb hommik, mis saab siis Kui see kestma jääbki nii
Kuulates mind, sul mõtteis on muu Nii ammu mulle näis Kannatlik, püüdlik ja liiga truu Kuid hoopis närvidele see sul käis Ja milleks veel tõestad, kui reetsid sa mind Kas on mul vahel ka õigus Oo, mine jäädavalt nüüd, lausa kardan ma sind Sest olid mu hingel kui nõidus