Kui kogub end mu meel, siis näen su kaelakeel igast pärlist saaks kui viiv tean, nii tuulde tõuseb liiv.
Hetk kaugest poisieast, üks tunne teiste seast jäi hinge alles mul ja korraks näitas tuld su pilk, su naer, su suu, kuid haiget tegi muu ma kõiki sõnu tean, kuid kalliks neid ei pea, sest see on ainult liiv tuule käes.
Kõik läks kui nõiaväel ja kätte jõudis päev mis õnnestab kõik teod ja ühte sõlmib peod et kestaks tunde turv, sai sellest tunde surm kui pruudiloori alt suu muigas kelmikalt, sest see on ainult liiv tuule käes.
Tuul puhub sõnu suust kui sügis lehti puust kuid sinu sõnapuul ei kasva üldse muud Hulk kauneid lauseid reas, neil naerunäod on peas ma kõiki sõnu tean, kuid kalliks neid ei pea sest see on ainult liiv... on ainult liiv... sest see on ainult liiv tuule käes.