Olen kaotanud võtme ega leia seda üles ma see armastus seal puuris jääb igavesti luku taha
Ei armasta, ära ütle, et kirg on kadunud sul kui ei meenuta me üksteist kas siis tõesti olime null
Rändur peab minema, tee ootab teda ees rändur ei tohi seiskuda, kirg põleb südames
Otsin võtit pimedas, siin ruumis, kus pole tuld et päästa lahti kirg, mis oli kord meeletu ja hull
Ei jõua öelda, mida kõike sa mulle tähendasid olid kullast kallim, sa polnud mänguasi minu mesi, minu magustoit, mu šokolaadikook igas situatsioonis sa olid minu poolt meid ühendas usaldus, meid ühendas usk kirsstomatid ja väga fetišlik lust :) Ma ei unusta sind! See oli lubadus su suul justkui kokku kasvand, sina, minu küljeluu sina sõnad olid need, mitte minu, kallis need sõnad tuhmusid tuulde ja muutusid halliks ajapikku mõistsin, sind ei tunnegi ma ajapikku sain aru, sind usaldada ei saa sa olid keegi muu, sa olid võõras mu voodis sa olid vastik ja polnud iseenda moodi ja nii aastast aastasse ikka panid mulle süüd kuid ma küsin, kelle süü on siis nüüd maine purustasid ja kõik sellega kaasneva meid unustasid ja vaevalt enam siis naased sa vist ei tahakski, sest ma ei tunne sind ära teadsin neiut, kelle silmis oli kirg ja sära ta oli see, kes mind õhtuti alati ootas ta oli see, kellele ma võisin alati loota ta oli eriline, mulle mõistmatu ime tihti armas ja õrn, vahest pööraselt tige kus see neiu on kadund ja mis on temast saanud siiamaani ei adu, nüüd pudeli avan ma ja hakkan mõistma miks pikka aega joon, et jõuda sinna, kust kaoks see illusioon, sest see ingel sinu sees on juba ammu kustunud ja jäänud on valed, mida ei saa ma uskuda Nii kirjutan, imestan ja siin üksinda kassin uskumatu, aga oled muutunud halliks massiks
Olen kaotanud võtme ega leia seda üles ma see armastus seal puuris jääb igavesti luku taha
Ei armasta, ära ütle et kirg on kadunud sul kui ei meenuta me üksteist kas siis tõesti olime null
Olen kaotanud võtme ega leia seda üles ma see armastus seal puuris jääb igavesti luku taha
Ei armasta, ära ütle et kirg on kadunud sul kui ei meenuta me üksteist kas siis tõesti olime null.