Ei mullast sul olegi enam suurt lugu
Kui kõndima õpid parkettide pääl
Sääl ununeb loodus ja loomise lugu
Ja kõrvadest kustub sul põldude hääl
Võibolla sul sügavas kripeldab sugu
Kui õhtuti mõttesse mõlgutad pääd
Kui küsid kas kividel kängub su sugu
Kui poolegi ööni sa unne ei jää
Üks mõte toob teisele mõttele ainet
Ja mõeldes sa veelgi värdjamaks jääd
Kõrv eristab eetrist vaid lõputut lainet
Kui külmast kapist tood jahedat jääd
Ruja еще тексты
Оценка текста
Статистика страницы на pesni.guru ▼
Просмотров сегодня: 1