On maailm tulvil murtud hingi ja palgeid märgi silmaveest. Ka sinust eales ma ei üle ega ümber saa. Ma tean, et olen narr, kui loodan ja ootan sind siin silmad maas. Mis muud mul üle jääb, sest kallim, kui ma näen sind taas, nii lootusetult hoolin sust ma!
Ja kui kaob jalge alt pind, kui sa endast tõukad mind. Ma üht siiski tean: lootusetult hoolin sust ma, lootusetult hoolin sust ma, lootusetult hoolin sust ma!
Mu mõistus ütleb: “Peast ta heida!” Mu süda sunnib: “Proovi veel!” Pean vastu kõigest väest, sest muidu õnn kaob käest ning taas nii lootusetult hoolin sust ma!
Ja kui kaob jalge alt pind, kui sa endast tõukad mind. Ma üht siiski tean: lootusetult hoolin sust ma, lootusetult hoolin sust ma, lootusetult hoolin sust ma!