Su silmades on põhjamaine öö, kus mustas taevas tähti langeb. Su käes on süda viimseid lööke lööb, on jäätund kõik ja maa on lumest valge.
Kaunis lumekuninganna, külmad enda jalge alla, jätad kõik mis ees ja tallad sa kergemeelselt minu tunnetel.
Sada kaheksa korda ma olin lubanud endale, rohkem haiget ma ei saa minu hingel on riivid ees. Kuid mu südame tänaval ainult keerutab lehti tuul tänu sinule nüüd ma tean mida tähendab üksindus.
Su teel sind keegi peatada ei saa vaid sina tead, et kuhu see küll viib su minevik on mulle teadmata kui tulevik on läbi näha lõpuni.
Kaunis lumekuninganna, Südametel jäiselt tallad minagi su jalge alla jäin ei tea kus ristusid me teed.
Sada kaheksa korda ma olin lubanud endale, rohkem haiget ma ei saa minu hingel on riivid ees. Kuid mu südame tänaval ainult keerutab lehti tuul tänu sinule nüüd ma tean mida tähendab üksindus.
[Vahemäng]
Sada kaheksa korda ma olin lubanud endale, rohkem haiget ma ei saa minu hingel on riivid ees. Kuid mu südame tänaval ainult keerutab lehti tuul tänu sinule nüüd ma tean mida tähendab üksindus.