kui hommikul ta avaneb siis nagu veri hõõgub punaselt ei puutu teda kaste end põletada kartes keskpäeval õitsedes ta on raske päiksekiired kummarduvad imetlema tema kuma tema kuma tema kuma kummarduvad tema kuumab kui linnud laulavad puuvõrades ja päev minestab lillas valgusmeres. siis tema õis kaotab puna palgelt ta kahvatub ja muutub valgeks kui puhub öö metall-sarve ja tähed ilmuvad ja surevad tuuled siis pimeduse ees langevad ta õied ta õied langevad päiksekiired kummarduvad imetlema tema kuma tema kuma tema kuma kummarduvad tema kuumab langevad ta õied langevad